Katsetused Hasselbladiga

Ma ei mäletagi, millal ma viimati midagi kuskilt võitnud oleksin.

Vaatasin ükspäev, et kõik minu armsad kolleegid jagavad Fotoluksis parasjagu käimas olevat kampaaniat, millega sai Hasselblad X1D kaamera kasutusõiguse nädalavahetuseks.

Kuigi oma sisimas mõtlesin, et millal ma selle aja küll veel leiaksin, et uut vidinat katsetada saaksin – vajutasin näoraamatus ikkagi jagamisnupule.

Ja näe õnn naerataski seekord minule ja nüüdseks pildidki tehtud.

Esimene mulje kaamerast oli, et ohoo päris suur, teine mulje ohooo, päris raske- et siis peaaegu, et täitsa minu enda kaamera mõõtu ja kaalu. Pildilt tundus ta ikka tunduvalt väiksem.

Tegemist siis Rootsis käsitsi meisterdatud digitaalse keskformaatkaameraga, mis teeb ilusat pilti.

Ma ei hakka pikalt kaamera omadustel peatuma, väga kihvti arvustuse leiate näiteks SIIT aga minu jaoks oli suur šhokk siis, kui kaameraga esimese klõpsu tegin.

See heli, mis kaamerast vallandus, tekitas minus kohe tunde, et misasja, nad andsid mulle katkise kaamera. Selline mõnus paari sekundiline rauakolin ja pilt tehtud… ehehehhe

See oli päris ehmatav. Samuti oli üllatav, et sellisel kaameral on puutetundlik ekraan, natuke näppisin seda ja sain enamvähem kiiresti selgeks, kuidas asjad töötavad.

Mäletan nii täpselt, kui ühel koolitusel oma õpilasega riidlesin, et misasja sa seda puutetundlikku (Canoni) ekraani oma kaameral näpid, kasuta keermeid, saad poole kiiremini. Koolituse lõpus püsiski silm õiges kohas ja ekraani näppimisele aega ei kulunud. See osa tunduski selle kaamera osas kõige ebamugavam.

Aga, kui nüüd seda lingitud reviewd lugeda, siis pidavat saama ka keermeid kasutades setinguid muuta. Mul millegipärast need keermed ei töötanud. Kindlasti oli kuskil mingi salanupp, mida samaaegselt vajutama pidi.

Mul oli esialgu hoopis teine plaan, mida selle kaameraga pildistada, aga kuna ettevalmistuseks oli vähe aega, läks vähe teisiti. Aga usun, et mitte halvemini, kui esialgu planeeritud.

Laupäeva hilisõhtul kirjutas Maia mulle messengeri ühe küsimusega ja ma küsisin omakorda teise küsimuse vastu ja nii saigi, et Maia oli nõus tulema mulle katsejäneseks.

Võtan mina siis sessiooni alguses selle üliägeda kaamera kotist välja ja panen tööle ja esimene veateade “your card is too slow!”- midaaaaa, mul on siin sees minu kõige kiirem 280Mb/s 32gb kaart. Lülitan sisse ja lülitan välja ja teen esimese klõpsu “your card is full”- mõtlen, et tegin kodus riiulist 3 pilti prooviks ei usu et full on.

Hetkeks tekkis paanika. Siis meenus, et see kaamera pidavat tahtma päris tihti formatti, tegin ära ja kaamera töötas nagu nukuke.

Kui oled ikka aastaid ühe masinaga tööd teinud, siis on võõra isendiga ikka väga keeruline. Ausõna, need pildid, mida kohe varsti siit näha saate tegi kaamera ise, ma lihtsalt vajutasin nuppu.

Ma ei näinud reaalselt oma modelli, vaid digitaalset kujutist temast, kui viewfinderisse vaatasin (see auk kust silmaga läbi vaatad kui pildistad)- väga veider.

Veel ei saanud ma täpselt aru, et millal reaalselt kaamera pildi ära teeb, sest see pildi tegemise heli kestis päriselt 2 sekundit. Aga ma muudkui klõpsisin ja klõpsisin ja lootsin.

Kõik pildid said tehtud 45mm 3,5 objektiiviga. Kuna mulle meeldib lahtise avaga pildistada siis 3,5 jäi, säri enamus piltidel 250 ja kui vaja oli siis muutsin vaid isot.

Mulle anti kaasa ka 90mm portreeobjektiiv aga seda ma ei saanudki kasutada, kuna ma ei saanud esimest objektiivi eest ära. Ei julgenud väänata ka- hiljem sain teada, et objektiivi vahetamisel peabki veidi jõudu rakendama. Aga näe ma  igaks juhuks ei julgenud.

Ma ei olnud ausõna kindel, kas neist piltidest miskit väljagi tuleb, sest kui katsetasin eelnevalt kodus riiuli peal, näitas ekraan et ilus pilt aga arvutisse tõmmates kohutavas alasäris.

Aga võtsin julguse kokku ja pildistasin ära. Kuigi jah, kui aus olla oli mul enda kaamera ka igaks juhuks kaasas…. hahahahaha, noh et mine tea, et äkki üldse kaamera ei tööta ja modell ka kohal ja peaks ju talle ka nagu raske vaeva eest mõne pildi andma.

Samal õhtul peale pildistamist ei suutnud oodata ja tõmbasin pildid arvutisse- ja päriselt VAU!!! Need pildid ei vaja mingit töötlust.

Mu daamid ja härrad, te näete kohe siin blogis täiesti töötlemata pilte!!! Nii saate aru, milleks see kaamera päriselt võimeline on! Mõnus vintage look, teravus ja ILU!

Ja vaadake nende piltide formaati- nii ilus! Ei ole sellised väljavenitatult piklikud nagu tavaliselt- seepärast oli mul ehk kadreerimisega ka kehvasti aga no mulle ikkagi meeldib.

Modell: Maia Vahtramäe

Outfit & aksessuaarid: Urban Classics

Mõtlesin, et lähme teeme mere ääres paar päikeseloojangu pilti ka aga täpselt siis kui kohale jõudsime läks päike pilve taha ja sinna ta jäigi.

Aga päikese asemel oli meil teine päike: vallatu ja krutskeid täis Lucky, kel esimene supluski tehtud ja kes oma perenaisega rannas hullas. Aitäh Luckyle ja tema perenaisele!

Nüüd tagant järgi hakkasin mõtlema, et oleks pidanud Auto ‘ga ka pildistama, et näha milleks kaamera veel võimeline on, ja et siis saaksin suure suuga öelda, et ostke kaamera ära ja teie pildid saavad olema imeilusad.

Usun, et see nii ka on.

Aga kui ennem arvasin et mul on kaasas 9000€ midagi maksev kaamera siis tegelikult, nüüd hindu vaadates kandsin õlal tutikat autot, või noh vähemalt sama raha eest saad salongist otse tehasest tulnud ilusa Toyotaga välja sõita. Aga noh kaamera ise läheb pigem sinna Rolls Royce kategooriasse- nii, et päris hea diil.

Tänan sind Maia, et tulid, külma trotsisid ja nii ilus ja päikeseline oled!

Broneeringud (pildistan Canoniga) ja info: