London my love + MINA

Nagu me kõik ilmselt oleme iseenestele uue aasta alguses midagi lubanud nii ka mina.

Mina lubasin, et aasta 2017 on MINU aasta!

Aasta, kus ma pühendan rohkem aega iseenesele, enda arendamisele ja oma unistuste täide viimisele.

Lubasin, et hoolitsen rohkem oma tervise ja väljanägemise eest.

Millegi pärast juhtus nii, et peale laste saamist jäin ise kuidagi tahaplaanile.

See vist on paljudel nii: prioriteedid muutuvad ja elu ise muutub.

Usun, et ma saan olla palju parem ema ja elukaaslane, kui minus eneses ka kõik korras on.

Kui mina olen õnnelik, põlen seesmiselt ja säran välispidiselt, mõjub see kindlasti hästi ka mind ümbritsevale.

Kõik võidavad.

Minu üheks unistuseks oli kohtuda silmast silma oma mentori Sue Brycega, kes on ilmselt üks tuntumaid nüüdisaja portreefotograafe.

Mulle meeldib tema pildistamisstiil, kreatiivsus ning mida ma imetlen temas kõige rohkem on tema ärivaist!

Ta ei ole üldse kade, ta räägib asjadest nii nagu nad on, ei mingit kussutamist, nunnutamist ega salatsemist.

Ta õpetab sind pildistama ja sellega ka raha teenima.

Eks mul ole veel palju teha ja õppida aga usun, et tänu temale olen ma täna oma fotoäris sealmaal, kus ma olen.

Ma julgen suurelt mõelda ja kui ma nii kaalutlev ei oleks siis oleks ma ilmselt ka rohkem juba ära teinud.

Kui kuulsin, et Sue tuleb Londonisse, Euroopa ühele suurimale fotofestivalile loengut pidama, siis ei mõelnud ma pikalt vaid broneerisin koheselt pileti.

Saal oli rahvast täis ja Sue on fire!

Käisin Londonis koos Katiga, kes on ka minu koolitustesarja õpilane ja kellega meil üldse hea klapp on.

See, et ma sel ööl vaid 2 tundi magada sain ja otse lennukilt loengusaali jooksin ning terve reisi, loengud ja peo ohatisega ringi kimasin ei olnud üldse oluline.

Oluline oli kogemus, emotsioon ja MINA!

Peale sütitavat ja põnevat loengut, kust ei puudunud ka ameerikalik nali ja pisarad- said kõik soovijad Suega pilti teha.

Kujutage ette paarsada inimest, kes soovivad sinuga pilti teha- kas sa suudaksid naeratada, poseerida ning tekitada igas pildisoovijas tunnet, et just Tema ongi see inimene kellega sa kogu elu oled soovinud ühel pildil olla. Päriselt, ennem pildistamist küsis Sue, et kust me pärit oleme ning kiitis kui ilusad naised ikka Eestis elavad…. hihihih

Järjekord oli metsik aga meil õnnestus päris järjekorra etteotsa trügida.

Üks linnuke jälle kirjas!

Istusin veel ka teise päeva loengutes, et ikka õppida, ideid ning inspiratsiooni ammutada.

Lisaks sellele, et mu tagumik peale kahte päeva istumist miskit enam ei tundnud, õnnestus mul konditsioneerituulest väike haigusepisik endale külge haakida.

Aga see ju ei takista ometi Saare Naist Londonit avastamast. Kolmas päev saigi veedetud metrooga ringi sõites ning erinevaid vaatamisväärsusi vaadates.

Kõigepealt siis meie hotell- õigem nimetus oleks pigem hostel. Piirkond, kus pesitsesime oli Paddington- armas ja ilus oma valgete majadega.

Muide, olin kindel et tegin tänavatest ning majadest rohkem pilte aga ju ma tegin neid siis seekord oma silmadega.

Hotellituba oli kindlasti parem, kui hotell ise.

Kes Londonis elanud, teab, et sealne toit ei ole just kiita. Isegi kartul maitseb teisiti. Seda kinnitas ka Londonis elav ja töötav Itaaliast pärit buduaarifotograaf, kellega festivalil tutvusin.

Ainuke koht, kust oli võimalik saada päris maitsega toitu oli kiirsöögi toidukoht Pret A Manger. Soovitan!

Meie hotell asus otse Hyde Parki külje all. Astusime meiegi sinna sisse. Ei tundunud olevat ägedam ja ilusam kui meie enda Kadrioru park. Võib-olla on asi teisiti suvel.

Terve park oli täis jooksjaid, koerajalutajaid ja niisama jalutajaid.

Ma tegin ka väikse sörgi.

Ja no muidugi kohustuslik pilt telefoniputkadega. PS! Te ei taha teada, kui jubedalt see putka seest haises…

Kuna minul vasakukäelisena tundub, et kõik maailma kaardid on täiesti valetpidi joonistatud siis usaldasime ringi liikumisel Google Mapsi. Ainuke häda oli see, et Londonis ei ole meil korralikku netti. Aga noh kuidagi saime hakkama ja kordagi ära ei eksinud.

Aga selline mõnus sipelga tunne tuli küll peale, kui maa all metroos ringi tuuseldasime.

Esimene peatuspaik London Eye ja Big Ben

Kati:

Kajakas:

Siis olime põhimõtteliselt 7 minuti jalutuskäigu kaugusel Buckingham Palacist, kui keerasime otsa ümber ja kihutasime metrooga minu endise töökaaslasega lõunasöögile.

Londonis on nii, et inimestel on kellaajalise täpsusega paika pandud lõunasöögi aeg ning suitsu- ja puhkepausid. Kohutav! Seepärast ei saanud me ka hilineda.

Täitsa lõpp, üle kümne aasta on möödunud ja mitte miskit pole muutunud.  Mäletasin ainult, et Tanja oli pikem. Aga siiski endiselt valjuhäälne ja väga emotsionaalne- täpselt nii nagu vanasti!

Põhimõtteliselt kandsin vist kõik päevad samu riideid, kuna need olid kõige soojemad, mis kaasa sai võetud. Londonis oli ikka vastikult niiske, vihmane, hall ja külm.

Aga, sealt ei puudunud suurlinnamelu, entusiastlikke inimesi ega huvitavaid poode. Astusime sisse ka ühte kohalikku n.ö pesu ja sex-shoppi Ann Summersisse, kuid mäletasin, et too pood oli vanasti kuidagi luksuslikum. Nüüd aga tundus pigem selline nurgapood, veidike selline meie Vana-Narva maantee sex shopi maik oli poel juures.

Aga, mis ma ikka virisen, võib-olla oma peas ma kujutan ette, milline selline pood välja võiks näha.

Igatahes, mina jäin oma reisiga väga rahule! Mul on peas nii mõnigi uus idee- nüüd on vaja need kõik ka teoks teha!

Ahjaa, pildistama ootan teid ikka ka!

xxx

Riina