Väike seiklus Pranglil

Mõtlesin, et kuna see on ikkagi minu nimeline blogi, siis võin siia ka muid asju postitada, kui ainult töö asju. Teen ühe väikese, kuid toreda sissekande meie väikesest rattamatkast Prangli saarele.

Elame oma pisikese perega Viimsis ja nädal tagasi ühel pühapäeval, kui mees oli kossulaagris teises Eestimaa otsas, otsustasin poistega väikesele Prangli saare seiklusele sõita.

Kuigi laev väljub meie lähedalt Leppneeme sadamast mitu korda päevas ja oleks võimalik ka kodust oma ratastega laevale minna (see on muide tasuta) siis aga seoses käimasolevate teetöödega arvasin, et läbipääsu ei ole ja ajaliselt ei oleks välja mänginud see lisa 10km ring, et sadamasse õigeaegselt jõuda.

Kuna otsus sai tehtud spontaanselt, pakkisime kiiruga ja kihutasime autoga sadamasse. 12:00 läks laev, 11:58 olime sadamas. Oehh! Pean asju paremini planeerima õppima.

Seiklus algas vahva merereisiga Wrangö pardal. 60 minutit kiiret ja tuulist laevasõitu ootas ees. Laeval kohtasime oma küla inimesi, kes teadsid rääkida, et Reinu teelt ikka pidi rattaga läbi pääsema. Aga mis see tagantjärele tarkus ikka aitab. Seekord siis nii, et rendime rattad kohapealt.

Kui merereis sai läbi käisime läbi saare turismiinfo punktist/ kioskist/tualetist/rattalaenutusest/peomajast/… jne jne . Selline vahvalt multifunktsionaalne majake, kust saab infot, jäätist osta ja rattaid laenutada.

Esimene sihtpunkt: Prangli saare resto! Olen koguaeg soovinud sinna minna ja nüüd oli hea võimalus. Restot on kohe sadamast näha, rattaga umbes 8 minutit sõitu. Ütleks nii, et hinnad olid pigem krõbedamapoolsemad, oleks võib-olla oodanud kohaliku kalamehe võrgust värskelt püütud kalast maitsvat rooga. Või noh üldse sellist kodusemat ja saarepärasemat toitu. Tellisin koha, praad jäi pigem väiksemapoolseks ja täiskasvanuna sellest kõhtu täis ei saanud, eriti, kui plaanis veel terve päev ratta seljas ringi kihutada. Lapsed sõid burgerit- jäid rahule.

Resto lähedal on ka kämpingu ala. Mõnusalt humoorikas tualett ja vahvad murumätastega majakesed.

Saime rattarendiga kaasa ka interaktiivse kaardi, kus saare kõik vaatamisväärsused ära märgitud. Meie aga plaanisime sõita suhteliselt sihipäratult. Teeme palju peatuseid kohtades, mis silma jäävad, pildistame ja puhkame, kui tahame.

Järgmine peatus Prangli kauplus!

Tee peale jäi ennem poodi veel rahvamaja ja koolimaja. Kuulsime kohalikelt, et kooliteed alustab sügisel juba 6 last. Üks laps rohkem, kui eelmisel aastal. Saar on elanikke juurde saanud. Ja see on väga tore. Meiegi lapsed arvasid, et sellises koolis oleks väga mõnus käia, pood on lähedal ja kool mõnus väike.

Pood oli ka mõnusalt väike, kuid siiski oli saada vast kõike, mida vaja. Näiteks ketšupit!

Me seekord maiustasime küll jäätisega! Ostsime ka väikeseid snäkke kaasa, kuna ei teadnud, kui kauaks saarele jääme, (pühapäeval läks pood kinni kell 15) kas lähme kella 16se laevaga või hoopis 19sega.

Saarel saab liikuda ka autoga, on täitsa olemas saare takso, mis inimesi sõidutab ja ka suurem masin suuremate gruppide vedamiseks. Varsti käib pildiseeriast ka see suurem masin läbi, sest kohtasime neid turiste päris mitu korda- meie väntasime ratastega nemad sõitsid bensiiniga. Neile jutustas kohalik giid ka igasugu huvitavaid lugusid kohtadele juurde.

Järgmine peatus kirik!

Kiriku uks oli kinni, kuid tagasiteel olid turistid kohal ja käisime samuti sees piilumas- väga uhke ja ilus väike külakirik!

Väntasime mööda konarlikku külateed edasi ja jõudsime peaaegu saare tippu. Vesi oli megasoe, kuid kiire pakkimisega ununesid ujumisriided ja mis selgus ka hiljem oli selles kohas vesi madal ja ujuda nagunii poleks saanud. Aga jalad vette ja pisut kalameestega juttu ajada sai ikka.

Meeste arust olevat siig parim kala, kuid lest käib kah. Võrgud viidi sisse ja jäädi õnnele lootma.

Alustasime tagasiteed ja plaanisime sõita ilusasse Eestiranda, mõtlesime, et tegemist on kauni suplusrannaga, kuid kohale jõudes oli lugu hoopis midagi muud. Tee peale jäi veel suur punane kivi, mis oli laste lemmikatraktsioon ja kuhu otsa ka emme pidi ronima. Kivi, mis rändas keset saart väidetavalt jää ajal.

Eestirand ei olegi rand vaid hoopis pommirahe alla jäänud laev koos väga paljude hukkunutega- teeviit suunas meid laevas hukkunute mälestusmärgi suunas.

Mul on aga mingi teema, et hauaplatse, riste jms ma oma kaameraga ei pildista, seega sellest mul siia pilte panna ei ole. Küll aga muid pilte teele jäänud toredatest kohtadest.

Kell oli 16 ja meie laev teel Leppneemesse, selge, jääme kauemaks ja naudime Eestimaa suve! Mina viskasin ennast kiviklibusele rannale pikali ja lapsed mängisid rannas.

Kui puhkepaus sai läbi, sõitsime mööda rannikut edasi sadama poole. Teele jäi üks armas kalurihütike ja veider kirju laevasild. See koht jääb meile ilmselt kõige paremini meelde sellega, et väiksem nägi kivi peal ussi, tuli mulle sellest rääkima, nägime kõik oma silmaga ka ja ohh kui suurte ja kõrgete hüpetega me sealt minema lendasime… hihihi….

Muide kõige suuremad loomad Prangli saarel on talvel jääga üle tulnud Rebased. Neil seal ilmselt hea elu, linde on palju ja jooksuruumi laialt.

Tahtsime sõita veel tuletorni vaatama, aga eksisime kursilt ja kui infopunktist öeldi, et tee sinna on liivane ja tuleb mõni kilomeeter ka jala käia, siis seekord sinna ei läinud, kuna väsimus hakkas ka tekkima ja laevani oli jäänud veel vähem, kui tunnike.

Tegime teise jätsipausi ja sõitsime Prangli resto külje alla olevale külakiigele kiikuma ja oma laeva ootama.

Käsitöö poest kuulsime, et saarel tuleb aegajalt ka mõni maalapp või maja müüki, praegugi on üks majake müügis.

Oh kui tore oleks elada väikesaarel, kasvõi suviti!!!

Lapsed arvavad ka, et võiks oma suved hea meelega Pranglil veeta.

Ma ei vaidle vastu!

Usun, et te tuleksite mulle sinna pildistama ka hea meelega… onju!